Microsoft Windows Server 2016

Tegemist on siis järjekordse elukaga Windows NT perekonnast, mis käib paaris Windows 10 opsüsteemiga. Lasti see esimest korda rahva ette 1. oktoobril 2014 ja on 26. septembrist käesoleval aastal kuulutatud sellises seisu olevaks, et seda võib n-ö tootmises proovida.

Mida teeb see server sellist, mida eelmine, Server 2012 ei teinud?

Unustades ära kõik selle jutu, kuipalju asjad kiiremaks olevat läinud (kui see vähegi tõsi oleks, käivituksid arvutid ammu enne, kui jõuad nuppu vajutada…), kommenteeriksime väheke Microsofti enda poolt välja käidud uuenduste rida:

  • Active Directory Federation Service – AD suudab nüüd autentida ka LDAP-is ja andmebaasides kirjeldatud klinte (suurepärane! juba 15 aastat tagasi oli aeg…)
  • Windows Defender – Windowsi pahavarakaitse on vaikimis installitud;
  • Remote Desktop Service on hulga ajakohasem;
  • IIS 10 ehk Windowsi veebiserver toetab nüüd HTTP/2 ja Web Application Proxy on märksõna, mille alla on kokku võetud hulk veebiserveri uuendusi.

Muudatused võrguhalduses

Need muudatused, olgem ausad, jäävad tavakasutajale (kuivõrd serveritega tegelevat inimest saab tavakasutajaks nimetada, eks ole) üsna kaugeks: parandatud on nii DNS-i kui IP aadresside käsitlust; ah jaa, lõplikult on kadunud NAP-i tugi (keda kotib?)
Asjad lähevad huvitavamaks järgmisest punktist, kuigi osaliselt käib veel võrgu alla Network virtualization koos kõige selle alla kuuluvaga (software-defined networking, VXLAN encapsulating support, software load balancer interoperability etc).

Hyper-V

… ehk Viridian ehk Windows Server Virtualization ehk Windowsi hüperviisor.
Tore on see, et clusterisse (kobarasse) saab nüüd panna ka Windows 2008 R2 ja 2012 masinaid, ilma et tingimata peaks upgrade’ima.

Edasi on räägitud, et kõik on läinud paremaks: salvestite haldusel on uusi võimalusi, palju efektiivsem VMCX ehk binary virtuaal machine haldusformaat, production checkpoints ehk saab tekitada kohti, kuhu muudatused n-ö tagasi kerida, võrguadapterite lisamise võimalus restartimata etc. On ka linux secure boot, connected standby, RDMA compatible Virtual Switch… (ehk siis VS ehk virtuaalne switch [„kommutaator” oleks arvutieestikeelne sõnajõletis], mis lubab virtuaalmasinatel üksteisega suhelda, nagu nad oleksid reaalsed masinad ethernetikaardiga, toetab nüüd nendevahelist otsemällupöördust…).

Nano Server

See on uus võimalus – installida minimaalne Windowsi server, millest on maha kraabitud kõik, mida annab maha kraapida, sel pole näiteks ei 32-bitiste programmide tuge ega graafilist kasutajaliidestki, masinat hallatakse WMI ehk Windows Management Interface’i kaudu. Tulemusena võtab server 93% vähem ruumi, seda ei puuduta 92% kriitilisi turvajamasid (critical security advisories ehk Microsofti halvasti tehtud töö) ja seda on vaja 5 korda harvem restartida. Uau.

Mida eelnevast arvata?

Kõik, mis 2016-s on oluliselt uut ja paremat, on seotud virtualiseerimise või pilve toega:

  1. Nano server, mis säästab ressursse
  2. Storage Spaces Direct, ehk MS-i SDS (tarkvara-defineeritud andmesalvestusruum), mis nüüd oskab ka serverite sisemisi kettaid kasutada (hurraaa!)
  3. Shielded VM’s ehk võimalus virtuaalmasinaid krüptida
  4. Containers ehk teenuste ja rakenduste isoleerimiseks ja autonoomseks tööks mõeldud tehnoloogia, mida on lihtne ühest infrastruktuurist teise tõsta
  5. ReFS file system, mis pidavat olema parem ja kiirem kui tuntud ja tuttav NTFS
  6. Hyper-V masinatele saab nüüd praktiliselt kõike lisada „on the fly” (neid restartimata)
  7. PowerShell Direct teeb haldamise hulga mugavamaks.

Seega, kui välja arvata nokitsemine varem halvasti tehtud või tegemata tööde kallal, on see server olemuselt ette nähtud töötama pilveserverite baasmasinana. Läheb ju klassikalist serverit järjest harvem ja harvem vaja – ka oma serveriruumis ehitatakse tänapäeval kõigepealt üles privaatpilv ja jooksutatakse kõike vajalikku mitte otse raual, vaid läbi vahekihi virtuaalmasinatel; seda arvesse võttes on selgelt näha, kuhu Windows NT on suundumas, ja seda saab ainult kiita.

Hinnapoliitika

Kõige suurem uuendus litsentseerimisel on üleminek seniselt protsessoripõhisuselt tuumapõhisusele, ehk „protsessor + CAL-id” asemel on nüüd „tuumad + CAL-id”. Füüsilise serveri litsentsimiseks peavad olema litsentsitud kõik protsessorite tuumad ja minimaalne tuumade arv on 8 tuuma protsessori kohta ja 16 tuuma serveri kohta. Endiselt on kaks versiooni – Standard ja Datacenter. Hinnakiri on meie kodulehel üleval [link] ja täpseid hindu siinkohal ära ei tooks sest need sõltuvad dollari kursist, kuid orientiiriks: üks tuum maksab Standard-versioonis ca 100€ ja Datacenteri versioonis 7x rohkem, ehk ca 700€, seega standardserveri miinimum (16x) oleks ca 1600€ ja Datacenteril ca 11200€ (lisanduvad seadmete-kasutajate CAL-id, vastavalt ca 27 ja 35€).

Kui praeguse Windows Serveri puhul oli Datacenter ja Standard litsentside ainus erinevus virtualiseerimisõigustes (piiramatu vs. 2 vastavalt), siis WS 2016 puhul tuleb tagasi ka erinevus funktsionaalsuses ja nagu arvata võib, on nii mõnigi eespool mainitud kasulik omadus saadaval vaid Datacenteri versioonis (Storage’i puudutavad uuendused ja krüpteerimine).

Kokkuvõtteks

Kasutajakogemusest on veel vara kirjutada – server on üleval ja töös, kuid seni ei oska muud öelda, kui et töötab nagu server ikka – püsib püsti ja teeb enamvähem seda, mis lubatud.
Ei näe erilist mõtet siinkohal maailmakogemust refereerida (on vastakaid arvamusi), nii et vast mõne kuu pärast on loodetavasti meil juba n-ö käsi piisavalt valge, et on mida jagada, siis see osa ka tuleb.