Kui käideldavus on oluline – tööaja kadu on väga kulukas

Kirjeldame klassikalist – ja tegelikult Eesti mõistes keskmisest kõvasti arenenumat – ettevõtte andmekeskust: kusagil on akendeta, pidevalt lukustatud, vähemalt kahe komplekti jahutusseadmetega ruum, milles on ka vähemalt veerand tundi asja püsti hoida suutev UPS ja maja taga diiselgeneraator (tavaliselt on sellistel paljude tundide kütusevaru ja seda saab ju ikka vajadusel juurde tuua, kui just päris sõda ei puhke…). Selles ruumis on rack‘ide kaupa servereid erinevatest generatsioonidest ja üks suur ja vähemalt üks väiksem storage ja andmekaablid-switch‘id on muidugi dubleeritud. Servereid ja salvestusmahtu on liiaga ning toimivad automaatsed protseduurid – kui üks server mingil põhjusel maha kukub, kandub töö cluster‘i (kobara) teisele serverile ja esimesele tehakse restart, kui see aga ikka üles ei tõuse, tõmmatakse testserver automaatselt kobarasse (kasutajaid hoiatatakse, testmaterjal visatakse välja ja live-image tõmmatakse püsti). Selles serverikeskuses ei ole siiski kogu serveripark dubleeritud ja andmemahtu kolme-neljakordselt, sest tehtud on mõistlikud otsused, näiteks testserveri lisamine töösse siis, kui põhiserveritega midagi juhtub, kummatigi ideaalis on sel firmal selliseid keskusi koguni mitu ja kuigi põhikeskuse ärakukkudes töö päris normaalselt jätkuda ei saa, jäävad vähemalt kõige olulisemad süsteemid püsti.

Ei julge hinnata, palju selliseid ettevõtteid Eestis on…

Umbes selline – “keskmisest” küll kõvasti suurem – on pilveteenuse pakkuja tagatuba; tegelikult küll hulga keerulisem, sest esiteks on vaatluse alt väljas hulk vajalikke komponente, mis sellise töö võimalikuks teevad, ja teiseks kokkulepped järgmiste ettevõtetega, et tõepoolest tagada lubatud käideldavus.

Esimene küsimus – mis juhtub, kui IT ei tööta?

Mis ikkagi juhtub sel hetkel, kui rakendus arvutiekraanil tardub või ekraan suisa kustub? Jätame vaatluse alt välja esimesed hetked, kui sõltuvalt temperamendist ja kasvatusest keegi kas ohkab või hakkab mahlakalt vanduma, ja ka järgneva minuti, kui ollakse ametis kõigi IT-alaste elustamisrituaalidega – mis saab siis, kui on selge, et tegu pole hetkelise tõrkega (mida aeg-ajalt igas süsteemis ette tuleb).

Mitte midagi hullu ei ole, kui võib kliendile naeratada ja sirutada sujuva liigutusega käsi riiulisse, öeldes: “Olgu, arvuti jooksis kokku, aga meil on siin see kõik ka trükitud materjalidel,” või “raha võtame ikka vastu – kirjutamine pole veel ununenud ja see on minu mure asi pärast süsteemist läbi kanda”.

Midagi hullu ei ole ka siis, kui võib õlgu kehitada ja mõne teise tegevuse valida. Aga mis siis saab, kui katkestus venib nädalale?

Teine küsimus – mis siis saab, kui andmed ongi läinud?

See number tundub hämmastava, kuid ligi 80% väikeettevõtetest ei tee korralikku backup‘i. Suuremate ettevõtete puhul on see protsent väiksem, kuid on piisavalt ka väga suuri ja väga oluliste andmetega ettevõtteid, kes näiteks on sel päeval, kui häda käes, avastanud, et nende streamer on juba tükk aega write-only-device, ehk siis on nad endameelest sinna rõõmsalt salvestanud, kuid lugeda kirjutatut ei õnnestu.

Üheksakümnendatel lendasid tollases Eesti Telefonis poole aasta kõnede andmed. Avalikkuseni jõudis sellest vähe; kaheks kuuks võeti tööle ca 50 inimest, kes need andmed taas paberdokumentidelt sisse toksisid. Jah, mõnes mõttes oli õnneks, et seadus nõudis tollal kõigi arvelduslike algandmete säilitamist ka paberkujul. Leidus ka tegelane, kes arvutas välja, et varundamislahendus oli kallim kui 50 inimese palk. Tähendab – nagu Murphy seaduski ütleb – kui on ükskõik, siis on ükskõik…

Aga mis saab siis, kui su äri ongi läbi, kui andmed on kadunud?

On teatud suuri rakendusi (esireas tavaliselt geograafilised infosüsteemid), mille puhul hinnatakse andmete maksumuseks üle 85%. Et sellest õigesti aru saadaks: väga laias laastus on kolme n-ö IT-aluskomponendi – hard-, soft- & wetware e. riist-, tark- ja märgvara (viisakamalt inimesed, eks ole) – maksumused olnud paarkümmend aastat omavahel võrreldavad; ehk siis esineb süsteeme, mille andmed on paarkümmend korda kallimad, kui masinad või asja püstihoidmiseks vajalike inimeste palgad. Veel kümme aastat tagasi oli täiesti tavaline, et näiteks maja valvava turvafirma kuller võttis igal õhtul ja viis nende seifi värske varukoopia striimerilindid… (Aga kuidas teisiti, kui vajaliku “jämedusega” väliskanali ja salvestusvõimaluse eest küsis telco üle mõistuse hinda? Nüüdseks on nad muidugi saanud, et see on äri, ja enam ei küsi…).

USA statistika on nukker ja raudne: 90% ettevõtetest, kes kaotavad oma andmed, lähevad 3 kuu jooksul pankrotti. (See pilt on muidugi riigiti tänu traditsioonidele ja seadusandlusele erinev; Eesti kohta selline statistika kahjuks puudub.) Aasta jooksul kaob 93% ettevõtetest, kes kaotavad oma andmed rohkem kui 10 päevaks. Paneme siia kõrvale, et kolmandikul juhtudest ei suudeta andmeid lindilt taastada(!).

Igal aastal läheb keset tööhoogu, st koos kogu sisuga parimatele jahimaadele umbes 6% PC-dest, mis tähendab, et umbes kolmandik inimesi on üle elanud totaalse andmekao (ja umbes kolmveerandile see ongi totaalne, sest ainult veerandil on korralik varukoopia). USA-s hakkab keskmiselt iga nelja minuti tagant keegi sõltuvalt temperamendist kas nutma või vanduma, sest arvuti kõvaketas otsustas, et talle aitab.

Kuidas pilv appi tuleb?

Ütleme nii, et vähegi pädeva pilveteenuse puhul tuleb mahakukkumist ette äärmiselt harva. Nii et kui näiteks sideprobleemide tõttu tundub, et teenus on külili, on see tegelikult töötav ja kasutatav näiteks mobiilis või kodukontoris.

Siin on kaks taset – esiteks pilveteenuse olemuslik redundancy (liiasus), mis tavaliselt ületab tunduvalt väiksemas andmekeskuses mõistlikuks peetavate kulutuste taseme.

Teine lähenemine võiks olla nn BaaS (Backup-as-a-Service – varundus teenusena), ehk kui sul ka andmed ja rakendus töötavad “oma” serveril, tehakse varukoopiad kuhugi hulga kindlamasse kohta.

Eelmisega on lähedalt seotud veel mõiste DRaaS (Disaster-Recovery-as-a-Service – taastamine teenusena), ehk siis hoitakse pilves mitte ainult su andmeid, vaid kogu süsteemi n-ö pilti; st sa ei pea näiteks serveri rikke korral hakkama kõigepealt uut serverit installima ja seadistama, seejärel rakendusi ja andmebaase ja nii edasi, mis võib võtta päevi, vaid et sinu süsteemi on võimalik taastada töötavana teises masinas nii kiiresti, kui võtab kopeerimine, või veel parem, juba pilves. Vähetähtis pole kahtlemata ka see, et kogu selle protsessi juures suheldakse sinuga emakeeles.